Koorifestival Horvaatias Zatoni kuurordis
8.–11. septembril 2018 toimus Horvaatia mereäärses Zatoni kuurordis koorifestival, millest Wannamoisagi osa võttis. Kui esialgu oli festival pigem väljapeetud ja korralikumat laadi, siis pärast päikese loojumist ja ametliku osa lõppu tõusis tujutemperatuur märgatavalt ja vähemalt Wannamoisa näitas ka oma pöörasemat poolt.
Ööbisime Zatoni mobiilsetes majakestes ja kontserdipaik oli selsamal kinnisel territooriumil mõnusas amfiteatri laadses esinemiskohas. Ilmselt jäid paljudele meelde eriti rikkalikud hommikusöögid kuurordi toitlustusalal ja kurikuulsad merisiilikud, mille eest kõiki hoiatati ja mida ometi vist keegi ei näinud. Vaba aega sisustati nii võrkpalli mängides kui ka rendiratastega ringi sõites, aga muidugi sai ka lõputult kohalikus rannas lesida ja sulistada ning suvest veel viimast võtta. Pimedad õhtud möödusid ikka lauldes, nahkhiirte hääli ja Ave anekdoote kuulates, veidraid liikumisviise harrastades ja muidu väheke ebanormaalsed olles (nagu meile juba kombeks on saanud :).
Zatoni kuurort on end sättinud keskaegse Nini linnakese külje alla, nii et kui igav hakkas, võis teha kiire jalutuskäigu “linna”. Väikesel saarel asuv Nini vanalinn võlus oma jässaka kiviarhitektuuri, kitsaste tänavate, tõstesildade, foorumi, hubaste hoovikohvikute ja tillukeste poekestega. Ja kui me juba seal olime, tuli ka kohaliku kiriku akustika ära proovida. Esinemisest kahjuks ülesvõtet pole, aga väikest fragmenti peaproovist võib näha siin.
Omamoodi nukralt muljetavaldavad olid aga purustused, mille olid tekitanud vaid aasta varem kõigest mõnetunnisest vihmasajust alguse saanud tulvaveed. Vesi mattis enda alla suure osa linnatänavatest, jättis ilma puhta joogivee ja elektrita kodudesse lõksu kogu linna elanikud, nihutas paigast suure teetammi ja purustas kaks keskaegset silda.
Üks päev oli meil planeeritud ka Kornati rahvuspargi ühel saarel veetmiseks. Aga mingitel segastel asjaoludel juhtus nii, et sattusime siiski ühele meie jaoks tundmatule saarele, kus me väga muud ei näinudki, kui vaid üht majakat, metsateed sadamast rannani ja kivist randa pisikese baariga. Meie aga ei lasknud end sellest muidugi segada ja andsime meeleoluka kääbuskontserdi rinnuni vees olles. Esitusele tuli prantsuse traditsionaal “Tourdion”.
Et meie tagasilend oli plaanitud 14. septembrile, jõudsime eriliselt särava giidi juhatusel külastada ka ajaloolise Zadari linna turismimagneteid; kuulasime sadamas asuva unikaalse mereoreli sumedaid helisid; andsime ekspromptkontserdi Zadari ainulaadses ümmarguse põhiplaaniga bütsantsiaegses Püha Donati kirikus, mis pakkus kuumal päeval kosutavat jahedust ning mille kõla oli lihtsalt imeline! Sinna olekski tahtnud laulma jääda. Zadari-päeva lõpetasime ühes mereäärses kohvikus, imestades horvaatide harjumatu teeninduskultuuri üle ning imetledes päikeseloojangut, mis väidetavalt olla Alfred Hitchcocki sõnul maailma kauneim. Õhtuhämaruses lõi särama sadamas mereoreli kõrval asuv suurejooneline päikesele pühendatud monument.
Kogu reisikorralduse eest teeme sügava kummarduse Margotile!
Loe ka artiklit Saue Valduris lk 5.
