Oh seda koroonat! / Peraküla tornikontsert
Koroonast ja isolatsioonireeglitest tingitult on 2020/2021 hooaja peamised märksõnad teadmatus, kombineerimine, kohanemine, iseseisev ja õuesõpe ning Zoomi- ja Meeti-proovid.
Kui tavaliselt toimuvad meil kooriproovid Laagri kultuurikeskuses, siis koroonapiirangute ajal tuli olla leidlik. Suurema osa ajast toimusid proovid ekraani vahendusel. Dirigendid salvestasid partiid, mida meie pidime iseseisvalt kuulama. Kooriproovide ajal laulis igaüks oma kodus arvutiekraani ees ning Sille arendas oma selgeltkuulmise võimeid teisel pool ekraani. Peab ütlema, et see tuli tal üllatavalt hästi välja, sest jäi mulje, nagu ta kuulekski, mida me laulame, kus komistame ja mida veel oleks vaja lihvida. Niisugune selgeltkuulmine annab tunnistust dirigeerimiskunsti kõrgemast pilotaažist, sest tegelikult kuulsid kõik vaid Sillet, tema meid ja meie üksteist mitte. Kuid tundub, et suure tahtmise korral on kõik võimalik.
Kui piiranguid tasapisi lõdvendama hakati, algas töö sektsioonides: algul häälerühmade kaupa, hiljem segatuna ja lõpuks saime mõned proovid teha juba kogu kooriga koos olles – küll Vanamõisa vabaõhukeskuses, taustaks laste diskotümm, küll Harku metsa paviljonis linnulauluga läbisegi. Igatahes saime oma laulud kõige kiuste siiski selgeks ja mida on väärt üks koor, kes ei esine!
Niisiis võtsime plaani teha üks eriline päikeseloojangu tornikontsert kusagil rabas. Valik langes Peraküla sooserva linnuvaatlustornile. Paaripäevase kuulutamise tagajärjeks oli lausa 26 kuulajat, mõni oli isegi vaevaks võtnud Tallinna kesklinnast spetsiaalselt meie pärast kohale sõita. Arvestades, et olime valmis vaid iseendale esinema, on üle kahe tosina ikka arvestatav publikuarv!
Aga tõeline päikeseloojangukontsert leidis aset hoopis 300 meetri kaugusel rannaliival liikuva jõesängi kallastel, dirigendid ühel ja koor teisel pool jõge. Ilm oli soe, selge ja tuuletu ning Tuudur Vettiku igihaljas “Kuu” sobis sellesse õhtusse nagu valatult.
Suurepärase korralduse eest täname Laurit!
